Viljandimaa aasta õppija Marju Roosileht (45) on läbi ja lõhki käsitööinimene, sest ise tegemine on tema peres põlvest põlve au sees olnud. Nii näis loogilise sammuna õppimaminek Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli tekstiili erialale. Üht või testpidi on käsitööga seotud olnud kõik Marju õpingud. Agara külaseltsis tegutsejana on ta korraldanud koolitusi ning kavatseb pärast kooli lõpetamist Kõo küla käsitööringiga algust teha. Kangastelgede tuba juba ootab juhendajat.

Miks te õpite?
Olen lapsest peale teadnud, et on oluline osata oma kätega midagi valmis teha. Õpin selleks, et osata asju paremini ja õigemini teha. Minu jaoks on tähtis ka teada lugusid asjade taga. See kõik on ju pärand, mida tuleb tunda ja edasi anda. Huvitav oli kooli lõputööks uurida Pilistvere kihelkonna kindmustreid. See on otsekui suur maailm, mis sel moel avaneb. Olen leidnud hobi, millest loodan, saab mu töö.

Milliseid muutusi on õppimine teie ellu toonud?
Olen enesekindlam. Olin enne asjaarmastaja, aga nüüd on olemas ka vajalikud teadmised õppepäevade, koolituste korraldamiseks ja käsitööringi juhendamiseks. Kindlasti saan kõige sellega siis, kui diplom taskus, aktiivsemalt tegeleda. Palju on andnud õpingute jooksul aset leidnud kohtumised toredate ja andekate inimestega. Kui kool läbi, võtan kindlasti aja maha, et rahulikult järele mõelda, mida edasi. Väga on huvitama hakanud taimetarkus – sellest tahaksin kindlasti rohkem teada.