Age Karja

 

Lääne-Virumaa aasta õppija Age Karja (33) ellu tõi õppimine ameti, mida täniajani veel väga naiselikuks ei peeta, ehkki õrnema soo esindajaid võib Eestiski ikka sagedamini bussirooli keeramas näha. Teenindussfääris töötanud Age leidis, et peab tegema oma elus kannapöörde ja suutis selles veenda ka töötukassa inimesi. Sotsiaalhooldaja diplomiga naine leiab täna, et kõik tema eelnevalt omandatud teadmised ja kogemused on koolibussi juhi ameti juures ainult kasuks tulnud.

Miks te õpite?
Elu sunnib. Kui elu heidab kinda, siis tuleb see vastu võtta, et tõestada iseendale ja teistele, et suudad. Teenindusvaldkonnas töötades käis ikka sugudevaheline mõõduvõtmine. Tahtsingi tõestada, et naine suudab töötada meeste pärusmaal ja teeb seda sageli paremini, hingega. Otsus muutusteks ei tulnud iseenesest vaid tahte ja tõsise töö tulemusena. Mul on neli last ja nemad on mu elu, nad on tublid õpilased. Lisaks on nüüd ka koolilapsed, keda iga päev kooli ja koju sõidutan. See on nagu tore suur pere. Mis seal salata, vahel tuleb töö ka koju kaasa, kui mõne lapse pärast süda valutama jääb...

Milliseid muutusi on õppimine teie ellu toonud?
Kindlasti olen muutunud paindlikumaks ja koostööaltimaks. Õppimine on teisalt jälle nii igapäevase elu osaks saanud, et ei oskagi selles enam midagi väga erilist näha. Ikka peab olema tähelepanelik ja uudishimulik. Kindlasti tahan edasi õppida, sest lai maailm ootab ju avastamist! Olen jõudnud selgusele, et suudan enamat – tuleb olla järjekindel, tugev ja julge.