Varsti saab sellest 20 aastat, kui Kristel Vaino esimest korda päris ametlikult õpilaste ette astus, et jagada nendega oma armastust ja huvi rootsi keele vastu. Sellest vaid mõned aastad ei ole ta töötanud Tartu Rahvaülikoolis. Õhtuti, siis kui teised argiaskeldused nurka viskavad, algab tema töö. „Esimestest aastatest mäletan ebakindlust, olin siis väga noor,“ meenutab ta. Kristel ütleb, et algusest peale on ta olnud pigem andragoog.

Aasta koolitajaks nimetamise puhul kinkisid õpilased talle raamatu, millesse olid köitnud oma lood ja muljed rootsi keele õpetajast Kristel Vainost.

„Ma väga hoolin oma õpilastest. Nad pole minu jaoks lihtsalt kursus või mass, lähenen igale õppurile personaalselt. Teen kindlaks, mida keegi vajab, mis teda huvitab, mis paneb inimest õppima. Näiteks kui kursuslast huvitavad koerad, siis leian talle rootsi keelsest ajalehest temaatilise artikli, mida ta lihtsalt ei saa lugemata jätta. Mul endal oli väga hea rootsi keele õpetaja. Nii tean, et õpitava vastu huvi äratamine on äärmiselt oluline – see õppima panebki.“

„Kui klassi ette astusin, olid õpilased väga saladuslike nägudega – rahvaülikool tuli mind õnnitlema. Kuni selle ajani ei taibanud ma midagi. Mul oli ja on väga hea meel, minu nominendiks esitamine oli nende poolne toetus. Tore, et rahvaülikool mu tööd märkas, see on tore, kui sinu tööd tunnustatakse. Püüan oma tööd hästi edasi teha.“