Tallinna aasta õppija Jakob Jõgisuu (31) on pidanud uuesti alustama selle sõna kõige tõsisemas mõttes. Üle kahe aasta võitlust haruldase ajukasvajaga, nägemiskaotus ning luhtunud võimalus töötada õpitud erialal arhitektina – need on tõsiasjad, millega Jakobil on tulnud leppida. See kõik võiks vabalt võtta elutahte, kuid Jakob ei ole selline inimene. Ta loodab nägemise Ameerika ja Hiina tohtrite abiga taastada ning elab põnevat elu. Noor mees õppis massööriks ning kirjeldustõlgiks, loob töötukassa toel kirjeldustõlget pakkuva ettevõtte, millega on ise saatusekaaslastele tööandjaks, ning tutvustab kirjeldustõlke võimalusi laiemale avalikkusele. Depressiivsetest mõtetest on aidanud välja tulla lõõtsamäng, audioraamatute kuulamine, seltskonnatantsude õppimine, reisimine – ta on muuhulgas rahvusvahelise projekti koordinaator – ja maakodu Kihnu saarel. Üheks eesmärgiks on võita 2022. aasta Pekingi paraolümpial medal suusatamises. Jakobi soov on meedia vahendusel tutvustada pimedate inimeste maailma. Tema suurim tänu läheb perele ja juhtkoer Life’ile. Jakobi ema Lea ütleb, et poja elujõud, aktiivsus ja positiivne suhtumine aitab temalgi toime tulla.

Miks Te õpite?

Uued teadmised aitavad silmaringi laiendada. Aktiivsus ja avatus õppimisele on teadlik võimalus välistada sünged mõtted. Õppida on tulnud palju, näiteks massažikoolitusel said selgeks kõik lihased ja kaheksa erinevat massaažiliiki. Teine asi on, mis nende teadmistega peale hakata. Olen saanud rakendust pakkuda ka teistele – Kihnus oli meil „Mere peo“ festivalil oma pimemassööride telk, mis osutus väga populaarseks. Kirjeldustõlke vallas tahan oma ettevõttega pakkuda uudset tõlkevõimalust – ooperi- ja balletitõlget, mida hetkel veel Eestis ei pakuta.

Milliseid muutusi on õppimine Teie ellu toonud?

Püüan oma elu näitel tutvustada, mismoodi nägemispuudega inimesed tegelikult elavad ning mida suudavad. Osalen ühiskonnaelus aktiivselt. Olen olnud vabatahtlikuks erinevatel üritustel, nimetagem näiteks PÖFFi, muuseumiööd ja Tallinna maratoni. Usun, et nägemine taastub ja saan jätkata terve noore mehe elu. Õpitud ja kogetud pagas jääb ju ikka alles. Minu moto on „Kui hunte kardad, ära metsa mine.“ Raviteekonda saab toetada LHV pangakontol EE307700771002464685 ja tänan kõiki, kes mind seni aidanud!

Ida-Virumaa aasta õppija Tamara Tuhkunen (43) kõnnib õpiteed, mille sillutiskivides võib tähelepanelikul vaatlemisel ära tunda eestikeelsed sõnad. Kui mõned aastad tagasi, töötaja lahkumise tõttu Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledžile raamatukoguhoidjat otsiti, tundus sobiv kandidaat olevat just Tamara, kes oma töökuse ja pealehakkamisega oli silma jäänud. Õppida tuli aga palju ja seda Tamara rõõmuga tegi. Tänu visale sihikindlale tööle, sai ta järjest keerukamaid tööülesandeid ning tõusis tugitöötajast infospetsialistiks. Üheks ehituskiviks sellel tõusvas joones kulgenud teel sai ka eesti keel, mida uues ametis pidi oskama vähemalt B2 tasemel. Nii algasid üheaegselt eesti keele ja infoteaduse õpingud. Nüüd juhendab Tamara üliõpilasi infootsingul, tööde vormistamises, väljendusõpetuses ja eesti keeles. Kolleegidki käivad tema juures riigikeelt harjutamas, sest Tamara sooritas sel kevadel edukalt eesti keele B1 taseme eksami. Tamara on julge ega karda küsida. Siinsegi loo tarbeks vastuseid koostades arvas ta, et teeb seda pigem eesti kui vene keeles. Õpingud jätkuvad, innustajaks ja kaasaelajaks abituriendist tütar.

Miks Te õpite?

Kuigi olen kogu elu Eestis elanud, ei olnud mul eesti keelt igapäevases elus vaja. See oli minu jaoks umbes nagu taustal mängiv raadio. Töö ei olnud ainukene põhjus, miks hakkasin eesti keelt õppima. Sain aru, et ilma selleta ei saa enam töötada ja inimestega suhelda. Tahtsin rikastada oma sõnavara ja saada uusi teadmisi. Õppisin terve õppeaasta, aga kõige raskem oli esimene nädal. Mõne aja pärast sain juba aru, mida inimesed paluvad ja vastasin eesti keeles. Muidugi olid lausetes vead, aga töökaaslasid aitasid mind ja seletasid, kuidas on õige.

Milliseid muutusi on õppimine Teie ellu toonud?

Arvan, et olen infokeskuses uuel töökohal töötatud aasta jooksul muutunud enesekindlamaks ning teisi endisi tugitöötajaid, puhastusteenindajaid julgustavaks. Püüan neid innustada edasi arenema ja midagi uut õppima. Olen tõusnud ametiredelil ja usun, et vaatan maailma lahtiste silmadega. Vanus ei oma tähtsust. Kui sul on eesmärk, saad hakkama ka raskustega, olgu keeleõppes või muus.

Pärnumaa aasta õppija Pavel Sõsojev (45) on käinud käänulist teed, ent pärale jõudnud ning toetab nüüd ise neid, kel tuge väga vaja. Ligi 30 aastat tagasi jäi põhikool pooleli, sest kolimiste tõttu ei suutnud poiss järje peal püsida, tekkisid terviseprobleemid ning kogeda tuli koolikiusu. Tunnistusel kõverad kahed nagu Pavel muigamisi ütleb, alaealiste komisjon ja suur mure poega üksi kasvatava ema südames. Hilisemas tööelus läks paremini, oli juhtivaidki ametikohti, aga niipea, kui keegi tunnistusest juttu tegi, lahkus Pavel omal soovil. Aitab vales elamisest, aeg on anda emale tagasi poeg, kes esimese klassi kiituskirjaga lõpetas, otsustas Pavel ja avas Pärnu Täiskasvanute Gümnaasiumi ukse. Kui töökohal teatavaks tegi, mis kooli läks ja et 8. klassi, kaotas nii palgas kui ametiredelil, aga see polnud enam oluline. Sel kevadel lõpetas Pavel gümnaasiumi hõbemedali ja kiituskirjaga, taskus kutse presidendi vastuvõtule. Tema õppenõustaja ütleb, et ta oli nagu liim, mis klassi koos hoidis – kõigi jaoks alati olemas-toetamas, oma töö ja pere kõrvalt. Tema suurt sooja südant jagus ja jagub veelgi kooliürituste korraldamisele, õppijate saadiku rollile ning vabatahtlikule tööle kadunud inimeste otsijana.

Miks Te õpite?

Õppima minemine on olnud mu ainuõige otsus. Selleks ei ole kunagi hilja. Hilja on siis, kui üks teatav kaas kinni klõpsab. Töötava inimese jaoks ei ole lihtne käia viis päeva nädalas tööl, millest neli päeva tuleb peale tööd minna kooli ja kodutööd teha, kuid õppesüsteem on paindlik ja õpetajad väga mõistvad. Pärnu Täiskasvanute Gümnaasium annab parimatele õppeaastalõpu vastuvõtul kooli tassi. Esimese saadud tassi kinkisin emale, kes on selle auga välja teeninud. Pean tänama kindlasti ka oma abikaasat, kes nägi tihtilugu vaid mu selga – nägu oli arvuti poole või padjas.

Milliseid muutusi on õppimine Teie ellu toonud?

Tahan heade õpingukaaslaste ja õpetajatega kindlasti kontakti säilitada. Ka armsaks saanud koolimajale ei plaani selga keerata. Need aastad koolis on pakkunud väga palju. Loomulikult sain teadmisi, kuid kool andis enesekindlust ja suhtlemisjulgust ning häid sõpru. Olen rahul ja õnnelik, et selle teekonna ette võtsin.