Meelis Lindpere

 


                                                                            

Tartumaa aasta õppija Meelis Lindpere (33) on mees, kelle unistus, tahteks vormununa, on viinud teda samm sammu haaval soovitud suunas. Unistus – töötada päästjana – ei teostunud erinevatel põhjustel aastaid. Meelis aga hakkas tegutsema. Olles juba paar aastat kiirabitehnikuna töötanud, otsustas ta 2010. aastal minna õendust õppima. Eriala lõpetas Meelis juba kahe lapse isana, ent õpitee jätkus spetsialiseerumisega intensiivõenduse erialale. Soov päästjaks saada polnud aga kuhugi kadunud. Meelis asus oma füüsilist vormi parandama ja jõudiski sihile – 2017. aastal pakuti tööd Alatskivi päästekomandosse. 2018. aasta kevadel lõpetas Meelis Sisekaitseakadeemia päästekolledži ning nüüd töötab juba kolme lapse isa nii päästja kui kiirabibrigaadi juhina. Palju tööd iseendaga ja oskus aega jagada on peamised võtmesõnad, mis Meelise õpinguaastate pingutusi iseloomustavad.

Miks Te õpite?

Olen õppinud vaid ameteid, mis mulle tõsiselt huvi on pakkunud või olen omandanud eriala, mis mingil moel eelnevaid toetab ja täiendab. Põhimõtteliselt olen töötanud ametis,  mis mulle väga huvi pakub  ja siis vajadusel ka edasi õppinud. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli meditsiiniõe õpingud ja hilisem spetsialiseerumine intensiivõenduse erialale andis mulle õiguse töötada kiirabis brigaadijuhina. Lisaks sain päästja erialal vajaliku veoautojuhi kutse Viljandi Kutseõppekeskusest. Tulevikus plaanin Sisekaitseakadeemia päästekolledžis õppida päästemeeskonna juhiks.  Õppimine pakub võimaluse olla mitmekülgne, arenguvõimeline ja annab teatud turvatunde tuleviku ees.

Milliseid muutusi on õppimine Teie ellu toonud?

Õppimine on andnud mulle tohutult enesekindlust ja teadmist, et kõik uksed on avatud, kui vähegi soovid. Lisaks olen hakanud aega paremini planeerima, sest kõik on toimunud pere ja  töö kõrvalt. Kui alustasin õppimist kõrgkoolis, ei olnud mul veel lapsi ega olnud ma abielus, aga  kui kooli nominaalajaga lõpetasin, siis  olin abielus kahe lapse isa ja töötasin täiskohaga kiirabis. Kindlasti on õppimine pannud mind rohkem haridust väärtustama ja proovin alati inimesi oma ümber õppima innustada. Tõenäoliselt õpin ka tulevikus, sest meie riigis on õppimine õnneks peamiselt tasuta ja soov edasi areneda on suur.