„Ma olen praegu õunapuu otsas,” hõikab Varje Kukker telefoni, kui esimest korda mittetulundus-ühingu (MTÜ) Uue-Antsla Vanaemad naisi tabada püüan. Vanaema õunapuu otsas soovitab helistada oma kamraadile Ellen Varovile – tema töötab Urvaste koolis õpetaja ja huvijuhina ning on para-jasti tõenäoliselt sobivamas paigas kui õunapuu. Nii ongi – tunnid on läbi ning juba paari päeva pärast ootavad Varje ja Ellen mind Uue-Antsla rahvama-jas.

Kepikõnd viis mõtte muuseumile
Vanaemade käsutuses rahvamajas mitu toakest, mis peidavad endas väikest vanavaramuuseumi ning killukesi Varje ja Elleni korraldatud eripalge-listest üritustest. Uue-Antsla Vanaemad lisavad kohalikule seltsielule tublisti toone juurde. Nende eestvedamisel saab sealkandis teoks mõndag põnevat: rahvalike kommetega jaanituled, endalavastatud ja -etendatud näite-mängud, käsitöönäitused, ühised meisterdamised ja kudumised ning muidugi muuseum, mille eksponaadid Varje ja Ellen ümbruskonna elanikelt kokku kogusid ja rahvamajja vaatamiseks välja sättisid.

Kolm aastat tagasi avatud muuseumist saigi tegelikult 2005. aastal asutatud MTÜ esimene n-ö lapsukene. Kõik sai alguse sellest, et agarate vanaemade kepikõnni-trenni marsruut viis tollal veel tühjast ja remontimata majast mööda. „Vaatasime, et maja seisab nii kurvalt tühjana, meie olime aga muuseumist varemgi mõelnud,” meenutavad naised, kuidas mõte teoks hargnema hakkas. Vald lubas lahkesti ruume, Varje ja Ellen aga käisid kodust kodusse vanavara küsimas, võttes sihiks, et esemed oleks kõik pärit Urvaste kihelkonnast. Kokku käisid naised läbi sadakond majapidamist. „Inimesed annetasid hea meelega,” rõõmustavad nad, märkides, et asjade kogumiseks, kordategemiseks, pesemiseks ja välja sättimiseks kulus aastajagu aega. „Vist polnud päevagi, kui me poleks siin midagi teinud,” tõdevad naised.

Tänupeost küla jaanituleks 
Aga, kuidas tänada kõiki annetajaid? Kuidas siis teisiti kui ühe korraliku peoga. Jaanipäev tundus selliseks tänupeoks kõigiti sobivat ja nii saatsidki naised igale annetajale kutse tulla rahvalike kommetega jaanitulele: „Kuni su küla veel elab, elad sina ka...” Sellest tänupeost saadik peetaksegi Uue-Antsla jaanitulesid rahvakommete järgi: ei mingit makimuusikat ega šašlõki sussutamist. Hoopis vanaemade ja külarahva ühiselt etendatud näidend, ringmängud, sõnajalaõie otsimine ja lõõtspillimängija, külaelanike valmistatud õlu ja kali, kohupiimakook, sõir, leib, või ning MTÜ Kaksküla keedetud pajatäis suppi. Vanaemad rõõmustavad südamest, et selliselt moel peetud jaanitulest võtavad osa nii noored kui ka vanad ja mis kõige tähtsam – keegi ei joo end purju.

„Kui üks asi on täppi läinud, annab see indu juurde,” naerab Varje, et ürituste korraldamine on läinud lõngakerana veerema. Seda sõna-sõnalt: mullu kudusid vallanaised vanaemade eestvedamisel kevadise käsitöönäituse maskotile sajajalgsele jalgade tarvis sokke, kusjuures mõni kuduja tunnistas, et tegi valmis oma elu esimese sokipaari. Tulevakevadiseks näituseks aga valmib praegu käest kätte käiv pikk-pikk sall.

„Ei teadnudki, et nii paljud inimesed käsitööd teevad, näitusel oli rohkelt esemeid ja kokku käis seda uudistamas üle viiesaja külastaja,” rõõmustavad naised.

Ühest üritusest teiseni
Kui Kaksküla rahvas kutsus Varjet-Ellenit sel sügisel kampa hoidiste näitust koos rohevahetuse ja hapukapsa teoga korraldama, andsid nad kärmelt oma jah-sõna. Punapeedi-pohlamoos, sidruni-porgandimoos, paradiisiõuna- ja astelpajutarretis – niisuguseid hoidiseid keedab sealne rahvas. Vanaemad ise lõid näitusel kaasa vaarikatest ja mustsõstrast valmistatud „Vanaema põsepuna” likööriga ning kolme sorti salatiga. Igast näituseeksponaadist läks üks purk või pudel oksjonile ning kogutud 1200 krooni kulub külakiige ehituseks.

„Vahel enne pidu mõtled küll, et see on viimane,” muhelevad Varje ja Ellen, sest nad on ju omal nahal kordi ja kordi ära proovinud, mida ühe ürituse korraldamine endas kätkeb: kas kõik kokkulepped kehtivad, kas kõik, kes lubasid tulla, tulevad jne. „Aga, kui kõik jälle läbi saab, siis juba liigub mõte uue ürituse poole. Hoidiste näitusega oligi, et koju minnes arutasime, et järgmine kord teeme nii ja naa.” Nüüd on vanaemadel teoksil päkapikunäituse ettevalmistus – peagi on käes ju jõuluaeg. Naised on ühingu nimele igati väärilised: Ellenil on kuus ja Varjel neli lapselast.