Paljud naised otsustavad oma haridusteed jätkata beebi kõrvalt. Kui on piisavalt motivatsiooni, leidlikkust ja aitajaid, on kõik võimalik, usuvad nad. Mitmesse (üli)kooli on tudengid rajanud lastetoa, kuhu noored vanemad võivad põnni loengu ajaks jätta.
Kaire Talviste

Laste kõrvalt on end koolitatud igal ajal, iseasi, kui lihtne see on olnud. Praegu jõudsalt pensionieale lähenev meesterahvas kirjeldas kord, kuidas tema aastate eest ühes noore kaasaga ülikoolis loengutes käis. Laps ei küsinud, kas vanematel haridus käes, tema tuli siis, kui heaks arvas. Paraku polnud talle võimalik alati hoidjat leida, vanavanemad elasid kaugemal. Nii veetis lapsuke sageli oma unetun- nid ülikooli juurde pargitud autos, et ema saaks loengute vahepeal teda toitmas käia. Tänapäeval see juba lastekaitse ja/või politsei tähelepanuta ei jääks.

Õpihimu pole vastsetel emadel-isadel raugenud, kuid õnneks ei pea lapsed enam magama autode taga- istmetel. Paljude õppeasutuste juurde on loodud lastehoiuvõimalused, ent nii ehk naa peab väikese lapse puhul logistika täpselt klappima. Seda teab oma kogemustest rääkida kolme tütre ema Merike Mikk (pildil), kes otsustas sügisel jätkata õpinguid aastate eest pooleli jäänud klassiõpetaja erialal.

Eelmisel kevadel tegi naine, suur kõht ees, vene keele riigieksamit. See õnnestus väga hästi, nii et poolteist kuud hiljem ruttas ta juba Tallinna ülikooli vestlusele. Toitis enne kahenädalase Katariina kõhu täis ja sai ukse taga teiste tudengikandidaatidega kaubale, et nad ta ette laseks. Mikk pääses riigieelarvelisele kohale ja on uhke, et suutis konkureerida äsja gümnaasiumist tulnud noortega.

Kui reaalne õppetöö pihta hakkas, algas ka ajaplaneerimine, millesse kaasati vahetustega töötav abikaasa, Merikese ema ja pere ainus auto.

Planeeriti, kes viib hommikul kaheksa-aastase Marleeni kooli, viieaastase Kirke lasteaeda, kes nad tagasi toob, ja kus on beebi, kui ema on koolis. Hommikustesse loengutesse Merike Mikk ei jõua, see on aeg, kui pere hakkab hargnema. „Normi täidan ära, aga nii intensiivselt ma õppida ei saa kui teised,” hindab ta oma võimalusi, sest osaleb loengutes kella 10–12 ja 14–16.

Loengusse kaasa pole naine beebit võtnud. Küll aga oli juhus, kui tal tuli hommikul autosse mahutada ema, laps ja vanker. Seejärel suundus ta ise loengusse, ema jäi ülikooli ette last kärutama. Loengute vahepeal võttis Merike beebi üle, et ema saaks arsti juurde minna.

Kooli tahtis Merike Mikk tagasi mitmel põhjusel – õpetajaamet köidab teda endiselt, mis sest, et vahepeal on ta lõpetanud ajakirjanduse eriala, töötanud mitmesugustes asutustes alates Raadio2-st kuni kaupluseketi suhtekorraldajani välja. Teda ahvatles ka ülikooli pakkumine TULE (Tule Uuesti ja Lõpeta Edukalt – toim) ning VÕTA-võimalus (Varasema Õpi- ja Töökogemuse Arvestamine – toim), mis lahtiseletatult tähendab, et ülikooli on oodatud need, kes mingil põhjusel on õpingud katkestanud, ja et varem omandatud aineid ning töökogemust saab uuesti õppima asudes arvesse võtta.

Lastehoiule tormi ei joosta
Mida aeg edasi, seda lihtsamaks peaks Mikkude peres minema, sest Tallinna ülikoolis on tudengite algatusel 2007. aastast avatud ka lastetuba. Sinna saab vabatahtlike hoole alla jätta juba veidi suurema lapse. Projektijuht Eeva Schneider koostab graafiku ja nii on kõikidele eelregistreerunud lapsevanematele tagatud, et laps on nende loengute ajal hoitud. „Korraga on meil kaks-kolm last olnud. Tõsi ta on, et maht pole maksimumi peal,” lisab Schneider. Osalt võib põhjus olla selles, et paljud ei tea lastehoiu võimalusest. Schneider usub aga, et TULE ja VÕTA peaks neile lapsi juurde tooma. Tulevikus on lootus saada ka suurem ruum.

Sama 2007. aasta novembris rajasid kolm Tallinna majanduskooli tudengit  Janika Roots, Anu Lember ja Annika Päri oma kooli laste mängutoa. Esmane ajend oli koostada ettevõtluse ainetöö raames äriplaan. See haakus ühtlasi kaastudengite vajadustega, sest ainuüksi nende kursusekaaslastel oli kokku viis last. Nüüdseks on MTÜ Beebipunker mängutuba tegutsenud kolm aastat. Lapsehoiusoovist tuleb ette teatada, sest lapsehoidja on kohal vaid kokkulepitud ajal.

Asutajad tõdevad, et lapsevanemad neile tormi ei jookse ja seda ilmselt põhjusel, et teenus on tasuline. Ent paljud, kes on selle võimaluse avastanud ja seda kasutanud, on olnud tänulikud. Mängutoa rajajad usuvad, et teenuse kasutajaid oleks rohkem, kui hind oleks soodsam ning lapse saaks mängutuppa tuua lühema etteteatamistähtajaga.

Ülikool ja laste sünnitamine käsikäes
33-aastane Tuuliki jõudis kahe lapse kõrvalt Tallinna ülikoolis magistrikraadini. Ta alustas õpingutega 2005. aasta sügisel ning kohe septembris sündis esimene laps. „Kutsun teda esimese kursuse tütreks. 2007. aastal teisel kursusel olles sündis teine laps, tema on teise kursuse tütar,” räägib Tuuliki, kellel käis ülikool ja laste sünnitamine käsikäes.

Esimene laps oli kolmenädalane, kui ta juba loengusse naasis. „Sõitsin kooli ja siis kui teised vaheajal mõnusasti lobisesid, kihutasin mina koju rinnaga toitma ja siis tagasi,” meenutab naine. Et mehel oli õhtune töö, siis tema sai päeval lapsega olla. Abiks olid ka Tuuliki vanemad ning lapsehoidjad. Eriti hea võimalus lapsehoiuks avanes Ema ja Lapse keskuses, mis on ülikoolile väga lähedal. 

Tuuliki ise leiab, et õppimine nii väikese beebi kõrvalt ei kujunenud talle keeruliseks. Ta sai nii raamatuid lugeda kui ka mõttetööd teha. „Rinnaga toitmise ajal oli mul alati mõni kommunikatsiooniraamat lugemisel. Ja õhtuti televiisori vaatamise asemel tegin kursusetöid. Teise lapsega sama asi,” kirjeldab ta.

Raskeks kujunes vaid magistritöö tegemine, millesse tuli pikemat aega süveneda ja see enam ei õnnestunud. Siis tegi Tuuliki aastase pausi, ootas, kuni lapsed said lasteaeda. „Esimesel lasteaia-aastal pole Eestis mõtet tööle tagasi minna, sest lapsed on kogu aeg haiged ja haigekassa maksab just sel aastal hüvitisi miinimumpalga pealt. Ka karjääri pole võimalik pidevalt eemal olles taasalustada,” arutleb Tuuliki. Seega pühendus ta oma magistritööle ning lõpetas ülikooli 2008. aasta talvel.

Tuuliki on oma toonase otsusega laste kõrvalt õppima minna väga rahul. „Töö kõrvalt ei oleks ma jaksanud haridusteed jätkata, laste kõrvalt tundus aga päevas paariks tunniks välja saamine väga värskendav. Seda enam, et see aeg oli ajule stimuleeriv, keegi ei rääkinud minuga mähkmetest ega tittedest ning seetõttu ei tundnud ma end emaduspuhkuse ajal ühiskonnast kõrvale jäänuna,” lisab tragi naine. Ta usub, et ka tööle naasmine kujunes selle võrra kergemaks. Tuuliki sõnul oli tema kursusel veel üks naine, kes täpselt sama moodi sai kaks last kahe kursuse jooksul ning lõpetas ülikooli.

Emad on leidlikud
„Reeglina saavad emad hakkama nii laste kasvatamise kui ka selle kõrvalt õppimisega. Nad ei kurda,” tunnustab Tallinna täiskasvanute gümnaasiumi direktor Heiki Kiidli noori emasid. Kiidli sõnul on nende kool maksimaalselt paindlik, et võimaldada õppimist kõigile huvigruppidele. „Igal kümnel juhul tuleme neile vastu,” kinnitab ta. „Meie püha ülesanne on aidata, et nad saaks hoolimata kõigest siiski õppida. Nii et tere tulemast!”

Siinkohal mõned konkreetsed näited: kooli saab sisse astuda aasta läbi, pole lävendipõhist vastuvõttu; kui pole võimalik täiskoormusega õppida, saab valida üksikuid aineid; koolis on järelevastamiste klass, kus saab endale sobival ajal kirjalikke töid järele teha; lisaks on ohtralt paralleelklasse, mille õppetöö toimub eri aegadel, et võiks nende seast endale sobivaima leida.

Kiidli sõnul on lapsevanemad ka ise väga leidlikud. Näiteks teeb 9. klassis õppiv noor ema koostööd koolikaaslasega, kes käib oma vabadel hetkedel last hoidmas. Juhtub sedagi, et laps lükatakse vankriga garderoobitädi valvsa silma alla selleks ajaks, kui ema on tunnis.