KÄÄNULINE ÕPIRADA

 

KAJA VISNAPUU, Lääne-Virumaa aasta õppija 2007
SA Virumaa Muuseumid, muuseumipedagoog-giid

 

Minu õppimise tee ei ole kulgenud mööda kõige sirgemat ja loogilisemat teed, pigem on see olnud loogeline ja käänuline, ebatraditsiooniline, aga sellevõrra jälle palju huvitavam.

Tegelikult olen ma omal kombel mööda kõrvalradu kulgedes peaaegu samasse kohta välja jõudnud, kust paarkümmend aastat tagasi oleks võinud sirgelt edasi marssida, aga kui järele mõelda, siis ei olegi ma enam nii kindel selles, mis on peatee ja mis kõrvaltee. See ongi lihtsalt minu valitud viis ja võimalus teelolemiseks.

Ma ei ole teinud kannapöördeid ega võtnud vastu väljakutseid, pigem olen ma olnud heameelega nõus kaasa minema, kui on olnud kutsuvaid kaasteelisi või ahvatle-vaid teeotsi, kuhu tundus huvitav sisse keerata. Õppida võib ka klassi- või loenguruumist väljas-pool ja õpetajaks võib olla igaüks, kes seisab su ees, peaasi, et ta oleks hetkel sinust targem. Õpeta-jagi on ainult inimene, kes tahab ja oskab omi teadmisi ja oskusi teistele edasi anda ning kasvatab oma oleku ja suhtumisega.

Kool on kindlasti vahepeal vajalik, et omandatut süstematiseerida ja teadmisi täiendada. Aga õppimine kasvab ikka välja vajadusest ja huvist, vähemalt minu puhul on see nii.

Kooliteed alustasin 1969. aastal Rakvere 1. Keskkoolis. Koolipiirkondade muutmis-te tõttu sattunuks ma vanema õega erinevatesse koolidesse. Vanemate arvamus oli, et kuue kilomeetri kauguselt maalt linna käivatel lastel on jõudsam koos koolis käia ning mul ei jäänud muud üle, kui kandideerida inglise keele eriklassi, kuhu võeti lapsi ka väljastpoolt koolipiirkonda.

Sellest juhuslikust algusest on mul elus palju kasu olnud.

Aastal 1969 ei kujutanud vist keegi Eestis õieti ette, kui vajalikuks võib osutuda inglise keele oskus ning tänapäeval jälle on raske mõista, kuidas on keelt üldse võimalik omandada ilma praktikata.

Pärast Rakvere 1. Keskkooli lõpetamist sain sisse Tallinna Pedagoogilisse Instituuti eesti keele erialale, aga pärast aastast õppimist selgus, et see pole ikka minu jaoks. Läksin tööle ja Viljandi Kultuurikooli kaugõppesse, mille lõpetasin raamatu-kauba tundja diplomiga.

Kaupa ja inimest õpetasid mind tegelikult tundma alles head kolleegid ja kaupluse külastajad, aga see võttis aastaid aega.

Kui 1994. aastal avati Rakveres esimene nüüdisaegne hotell Wesenbergh, siis kutsuti mind vastuvõtulauda tööle, hoolimata spetsiaalse hotelli- või turismialase ettevalmistuse puudumisest. Otsustavaks oli inglise keele oskus ja eelnev töökogemus. See aeg oli ainulaadne ja huvitav kogu Eestile – meil oli ju taas päris oma riik, saime ise luua ja ehitada. Peaasi oli julge pealehakkamine ja tahe aina edasi areneda.

Enne hotellis tööleasumist oli mul õnn käia Lillehammeri olümpiamängudel. See oli mu esimene välismaareis üldse. Peale paljude ülevate tunnete sain ma kaasa teadmise, et kõik algab suhtumisest, kõik muu saab olla ainult tehnika küsimus. See teadmine julgustas ja aitas mind mu uues töös palju.

Ja jälle sain külastada neid, kellelt sai õppida. Nad tõid omad maailmad ja tõekspidamised lausa meile koju kätte, selles ajajärgus oli üldse palju loovat energiat.

Sellest ajast saavad alguse ka minu erinevad täienduskursused. Naudin õppimist praktikuna, arvan, et kõigel õpitaval on seosed tegeliku eluga ja kõike on kohe võimalik töös järele proovida.

Hindan kõrgelt suhtlemist ja kogemustevahetamist kolleegidega.

Ingliskeelsed hotellimajanduse kursused ja nädalane õppekäik Stockholmi pari-matesse hotellidesse, töötamine tõlgina rahvusvahelise projekti juures.

Kalvi mõisa hotelli avamine ja tööpere komplekteerimine taanlasest mänedþeri kõrval.

Hingetõmme, seejärel reisisaatjate ja giidikoolitus.

Sellel järgnes võimalus töötada Virumaa Muuseumides muuseumipedagoogina, kus sain jälle õppetunnid headelt kolleegidelt ja külastajatelt, lastest täiskasvanuteni.

Pärimuskultuuri koolitused, Balti museoloogiakool, muuseumipedagoogide kokku-saamised.

Tallinna Ülikooli Rakvere kolledþi alushariduse pedagoogi kaugõppest oma teadmiste täiendamiselt mind nüüd tabati ja arvati, et olen aasta õppija.

Tänan südamest kõige lähedasemaid inimesi. Ilma nende mõistmise, abi ja tingi-musteta poolehoiuta ei saaks ega oskaks ma kõndida oma rada.